Tegin moejoonise valikaines moeillustratsioonid, millest sündis kogum kaheteistkümnest erinevast naisest. Mind inspireeris musta markeri jõulisus ja heleda akvarelli õrnus. Vastandid ja nende koosmõju, mis üksteist täiendasid ja minu jaoks väga hästi toimisid. 

 

Näituseprojektiga seoses oli eesmärk teha midagi praktilist, mida saaksin käega katsuda ja ise hiljem kanda. Samas tahtsin läheneda taaskasutuslikkuse olulisust silmas pidades, ning täiesti uusi riideesemeid ma ei soovinud maailma juurde toota. 

 

Läbiva elemendina kasutasin moeillustratsioone, mille tikkisin rõivastele.  

Hakkasin igapäevaselt käima teise ringi kauplustes, et leida sobivad elemendid. Samas otsisin ainult konkreetseid esemeid, millest mul oli peas visioon, sest ei soovinud ületarbimist. Lisaks vaatasin üle oma riidekapi, et millistele rõivastele saaks uue elu anda. Lähtudes algsetest illustratsioonidest otsustasin valida rangete ja konkreetsete lõigetega rõivad. Mida hiljem täiustavad tikandid ja mitmesugused detailid. Võimalus taaskord mängida vastanditega ja katsetada erinevate materjalide kooseksisteerimist.

 

Kokku disainisin 4 erinevat komplekti. Ostsin teise ringi poodidest pintsaku, lühikesed püksid, pluusi, puhvvarrukatega pluusi ja pikad püksid. Enda riidekapist leidsin ammu kandmata pihikseeliku ja vesti. Kõiki esemeid ühendaski range lõige ja must värv. 

Proovisin võimalikult palju kasutada juba kodus olemasolevaid jääke, kuid ostsin ka lisaks kangapoest erinevaid detaile ja ka kangast tüllseeliku ja käedetailide jaoks. 

Edasises tööprotsessis soovisin kõiki esemeid pisut omanäolisemaks õmmelda. Ühel komplektil õmblesin pluusi ja pihikseeliku kokku, ning sellest sündis minikleit. Lisaks olid pluusi varrukatel plekid, mille kaunistasin hiljem detailidega. Teisele komplektile soovisin lõigata külgedele n-ö augud, et range lõike alt joonistuks välja naiselik õrn figuur, ning lisada kallistavad käed. Pükste aluäärde soovisin lisada roosa volangi, et anda komplektile liikuvust. Vestist soovisin luua volüümika alaosaga maani tüllkleidi. 

Seejärel pidin alustama tikkimisega. Kontuuride sujuvamaks järgimiseks tegin kopeerpaberiga enda joonistustest kangale koopiad. Kõik näod on tikitud õmblusmasinaga, kuid mitte kasutades masintikandit, vaid n-ö mööda piirjooni pisteid tehes. Pisemad detailid on käsitsi tikitud.

Hiljem lisasin vastandlikud detailid - massiivsed ketid, õrnad suled ja roosad pallikesed.

Kõige lõpus tekkis idee, et soovin anda edasi nende riideesemete lugu. Seega on peaaegu iga riideeseme küljest leitav tema lugu, mis väärtustab taaskasutust ja jätkusuutlikku moodi. Sedelike on kirjutatud teadlikult käsitsi ja taaskasutatud paberile, et tekiks personaalsus ja teemakohasus. Need on paigutatud ebakorrapäraselt, et vaatajas huvi tekitada. 

Kollektsioon Vaksalis